Ma olen metsa jagu

Metsis kaitses täna oma metsi. Täristas kõri katki ja siis tiibadega peksis, kuni jaksas, nii kaua peksis, ja nii kaitses, oma metsi. Katsus tekitada metsameestes vist hirmu… Aga robotite käed laovad edasi

pesapuudest

palkide

virnu.

Linnustest ei piisa enam, et kaitsta tänapäeval linnu. Vaja mul veel lisada, et veelgi asjatum on mööda raiesmikku sulgi lõhkuda ühel linnul. See kõik toimus aprillikuu sees.

See kõik toimus õrnal ajal, aprillikuu sees. Siis kui loom ja lind käib pesapaikade järel luures. Mõni valvab juba oma tibusid või lapsi. Need kääksuvad rumalate, munaligaste ja pimedatena oma vastavanenud koorel, pesapuudel, või siblivad ringi oma imikukarvasel, uruesisel õuel. Mõned kukuvad oma pesadest välja ka. Mõned sööb ema ise ära, haletsust tundmata. Raierahu ajal, veel pimedatena.

Raierahu ajal, veel päris pimedatena. Ja mina tallun siin sama pimedalt oma saabastega raiesmikul. Mina tallun sama pimedalt nende palavuses mädanevail kehadel. Mina komistan raiesmiku teravatel teivastel oma sääri lõhki, sest ma ei vaata – iseendast välja vaatan, aga iseendasse mitte.

Tunnen, et mu vaim ei tunne end siin hästi. See on hind, mida vaid mõned

inimesed

tasuvad

lõputu majanduskasvu eest. Ja enamik jätab sellegi tasumata, sest nad ei vaata – iseendast välja vaatavad, aga iseendasse mitte.

Varastan nüüd teiste tekste:

Loodus ei ümbritse meid, loodus sisaldab meid.

Taevas on alati valla, kuid me ei tea, ei tunne teid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s