Ilma ruumi toad

Tüüned toad, elusatest palkidest. Laske inimene sisse, palun. Laske teda tüvede vaheisse, kuhu on oodatud

Päikese koroonasilmad

ja liblikad nende vahel

Päikese soojad silmad

ja tolmust tühjad liblikad

kes topivad täis metsapõrandat marju.

Tüüned tüved, laske inimene välja naeres. Laske palun märjajalgne inimene oma plasticsaapaid kuivatama, sooja tüvepõleti kohale. Samamoodi sooja nagu teie kaua oodatud Päikese.

Ma olen tundmatu sulg

Hemingway ütles, et ükski mees pole saar. Ei tea. Ma võiksin küll saar olla. Võib-olla antakse isegi valida. Oleksin Jaapan. Kasvataksin kirsipuid ja peaksin Venemaaga territoriaalvaidlusi. Aga peamine, et ma oskaks olla nii, et ta ei pea enam millestki põgenema. Kui siis ainult minust.

Ma vaatasin kaugelt oma väga ilusat keha

vaatasin teda kadedusega

ahistaeva kaarel konutamas

Näis iseeneselegi

ma kulutan seal tühistvaeva jõudu

Näisest täistuksund

mu valgustamata poolkeha roiskub

ja tast saab viha, viha, viha

Kukkusin ta tiivast ära ja nüüd vedelen lumel. Mitte saar, vaid sulg olen, sama valge kui lumi. Üksipäini siia kukkumine ei tähenda veel midagi. Siinsamas sisaldan ma kogu linnu arenemise igikestvat lugu. Darwini põlvnemisloo hurmurri. Eksimist mitme valiku vahel, millest üks oli lendamise otstarbeks õige ja teine vale.

Mida naer teeb?

Naer võtab valutult lahti. Mõlemad suunurgad ja su enda. Huuled, mis nagu paarituvad teod on tundideviisi muist muianud ja põhjupidi kokku kleepunud. Kutsub nad endaga tannsima.

Naer päästab kopsusid. Tema kaudu hargnevad su kõris rappetombud jäänusteks. Sa pead võililledieeti ja sa ei muretse. Ainult unustad end suvele ja süttid kuumast samblast, veel noorena. Vaid sedasi saab olla uue tulekuks muld.

Naer on eha. Naer on kõigele elusale, mis täna metsas surema peab. Et me kõik oleksime taassündides unustanud, miks üldse tapetakse. Kogun okkaid pähe, et metsad tunneks viimased inimesed minu kaudu ära.

Naer teeb ümbruse lahkeks. Linnud laulavad meile oma häältega tihnikusse raja. Meie laseme neil end vaadata ja nemad lasevad meil sammaldele astuda. Pohlad ei ole nii hapud maitsenud ajast mil me oma keele saime.

Ma olen põrgu köögis

Olen seal kahe naisega – tema ja tema emaga – ja tema ema kassidega.

Soe on pealtpaista: toit, köök ise, põrand ja nende jutt.

Põrandal on mu varvastele külm koht jäetud. Selle kaudu alajahtub minu niigi jahe sisemus. Tuleb siiski välja, et kumbki neist, ega ka kassid, pole veel aru saanud, kui hästi jahedus mu ülijuhtivusele tegelikult mõjub. Mu soft kirjutab end ümber ja pole enam yourOS vaid Open Windows.

Nad ei mõista minu otstarvet. See ei ole minu tõestada ega kellegi kirjeldada. Minu kohalolek on ainult nende avada, kui nad seda oskavad. Sealt edasi ei oskagi keegi sellega midagi pihta hakata, sest tööriistu pole olemas. Mitte sittagi ei saaks teha. Hakka paljakäsi Tauno Kangro tööd tegema. Mind ei tohi kujutada.

Te saate minu seaduseid painutada, kuid need jäävad muutmatuks. Need annavad vale sisendiga valesid vastuseid. Ma olen nomenklatuur, hoomamatus. Kõik, millest ma koosnen on kokku panduna vaid kaduvväike kujutluspiiride kübe. Veel pisem, kui minu teadmine, mis minust edasi saab. Tühjus on kõikvõimas – see on tühisuse vastand.

Sõna “kord” tuleb kreeka keelest sõnast kosmos. Tema vastand on kaos, mis tähistab korra puudumist. Kosmos ise ei saa kunagi aru, kas temaga räägitakse ülevalt alla või alt ülesse, ning jääb sellega rumalasse seisu. Kaos sõelub ja killustab kosmost, olles samas, enese teadmata, kõigest kosmose kanga häiritus.

Suunad, sh üleval ja all, tekivad sellest, kui vaadata maailma ühe taevakeha kaudu, võttes arvesse ainult väikeste tilulilude kukkumise suunda selle pinna suhtes. Mind ei saa kukutada. Mul ei ole lihtsalt kuhugile kukkuda. Saan vaid vaadata teie kukkumist endasse. Te hävite, nagu olete varemgi korduvalt hävinud ning teist saab nomose rahukivi. Teid saab alati juurde teha, kuid peamine on see, et kõigest peab lõpuks sündima rahu.

Ma olen hundi jälgedel, hunt

Läbi lummu-und,

oksteräga,

jooksen jõe äärde, jooksen jõge,

ei ühtki praksatust, mingit kära.

Olen kahesaja pealise luusi’ana ühe hundi jälge ajamas.

 

Kuuhõbe, oot-tõve, isu

kallaste talvel, kallaste külmas,

sukeldun kuuhalli hoid’d musta voolu’sse.

 

Karja vette minemises,

sa kogu jõe vesi, sukeldud vastu,

kogu külm mu kahesajale hundinäole,

uppumine, need näod.

 

Külmm.

Mõlemad hundid,

kord tugevalt vastu.

Hõlmm,

kord ehk välja unest,

vetest hingamine,

Vetemmuld,

mõlemast maetud,

tõdedega ära narritud,

kopsud ära, üksteisele naetud.