Kevades paistab see päev

kus ma puistan esimesed mürkrohelised naadid omeleti

tule, suvi! Sest kõik juba kuivab                   aga ometi

soolan selle toidu üle

silmakanali äraveega

mis su prügi must välja uhub

 

rõõmsamini, paluks!

peaksin olema ju eeskujuks

ma ei olegi nukker    lihtsalt tüdind    et

esimese kevadvihma võtmiseks

on mul jäänud seesama keha

ja meel      Aga mida teha?

minu sõidu-auto on ka ju sama

millega ma trähvikus avariisid teen

Kevades paistab see päev

 

kus Goldie oma häält mu meelde raiub

kus mu ühe talve asjad endale lõppu mõtlevad

ja paiskuvad siis tagasi õnnelikku, nägemiseelsesse seisu

tunnen, justkui ei tohikski veel tunda

oma sõrmi sinu, su laste sõmeras

tsentrist, mis on viha

kaua olen ma sind selle mineviku võla pärast põland, ema

Olin ette lättestatud kirik

mis ehitas om müürid

nende vihjete ümber

päevavalgus prosectori valgel

Kevades paistab see päev

 

kus ma kõigi kommide asemel kidarat mängin

meenub milline õnnistus on lihtsalt mängimisest ära väsida

emakodus

puumajapuu tüvel

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s