Ilud

Klõps!
Uks avaneb ja ta astub tekile
seljataga kari jäägreid ja rongameri
hullult tähtis, hullult janune,
hullult nõrk, munanäljane emane
Ma seisin vist vales kohas sest
tema rongad ei leia mind
tema jäägrid ei tapa mind
tema ei… äkki ma tegin vea
ma tegin vea
ma tegin vea
kompassivea
passimisevea
kasvamisevea
minevikuvea
Isa, hambutu, miks sa ei tea

Kraks! See oli siis – nüüd on praegu. Äkki seisin just õiges kohas?

Solnche!
Päike tuleb pilve tagant
kukub kala suhu ja ütleb
need õed oma relvad vette heidaksid –
kogu sõstraskond
Aga tehke ikka sõda, mitte rahu!
ainult et käega…

vedage pikad vikatised paid minu kaelale
tehke minust niidetud luht ja vedage veistele
sest mina ei saa teile saaki mängida
ma olen taim
laman lihtsalt kaste sees edasi seal maas
kõrsalasti, päikeselinades
ja saan teie ette naasta ainult parema, õitsvamana

nad kangastuvad mul kõik ühe naistemetsana
võimatult võimsatele reitele kasvanud
ainult omaenda täitmatuse all nõtkuvad
serpentiinkeerulised ilud
kõik need õed, emad ja tütred

Armastus

Armastus

Armastus

pole kunagi kordustrükk
pole eales kahte korda ühte moodi ilmunud

Minu koda, mu kampsun

Tuul räsib puude päid
teeb rõsket tanssu
Raputab hoovid õunu täis
kui rämpsu
Külm käib neist öösi üle
nii kähku
et ei saanud ampsugi

Kuid ta ei puutu mind
lõunamaalindu
Rinna vastas tunnen sind
su emasooje käiseid, rindu
kallistust, pärismaist indu
kadakalõhnast naist
õhkvat
armast
kannan endaga kaasas
mu keerukoda
mu kindlus