Lumevang

mäletad ehk jõule
kus rohkem ükski hang
ei mahtund enam õue
kõik küla lumevang

neid maailmast jäetud rahule
on mure neist nii kauge
jäid minemata rongile
ja uni sulges laud

kuid tuisuhood ei rauge
vaid vaevu panen tähele
kuis sajuga sind langeb
ja jälg sust sulab lumele

su lumeingli karge,
külma kehakuju põuele
ma surun kõrva, palge
ja unustan end õuele

mu selja katab valge vamm
ehk lootsin jõuda mujale
su ilu vabatahtlik vang
mu igatsus on hullem veel

see kõik on uni, proovisamm
et süüdata mind tulele
veel püsib keha, vaimu ramm
ma jõuan läbi sulavee