Poisoon

Bussipeatusele meeldib oodata
kaskedele meeldib lasta okstel rippuda
aga mulle meeldid sina

Märjale ninale meeldib nuusata
angervaksale õitseda
kõrvale vaikust kuulda
mulle lihtsalt meeldid sina

Keegi ei saa valida, mis meeldib –
kõigil on vanilje, vanilje, ükssama

saab vaid kaheldes, korraks, kütteks
nii leemendavat kuuma, kuumavat piha
kuum kuum sahin
aastased juuksed õlgadel
kui nad alles kuivavad
kui meil lainetus kummuli lööks
parved, purded, korragi, midagi

Kas mõni kevad on kunagi sügist näinud –
suvi talve kohanud

Kas põhi on kunagi eneses lõuna ära tundnud –
sooja tema tandril jahutanud

Kas ükski leht on juurtele teeneks
Või miks juured üldse oma tüvel lehti kannavad

Miks taim saab lopsakaks
ja emane indleb

Miks me tahame end paljalt õhu, unistuste najale toetada –
et teine inimene on ainus piire

Päriselt, ma ei tea mitu aastat veel
pean ma sinu sülje maitset oma aknaks, läveks, uuestisünniks
Kõik täielikust refomatsioonist alama võib nüüd maha kanda, hakkidele vedada või Esmeralda neitsitele mürgitada anda

ma tahan ainult su hinge

Ilud

Klõps!
Uks avaneb ja ta astub tekile
seljataga kari jäägreid ja rongameri
hullult tähtis, hullult janune,
hullult nõrk, munanäljane emane
Ma seisin vist vales kohas sest
tema rongad ei leia mind
tema jäägrid ei tapa mind
tema ei… äkki ma tegin vea
ma tegin vea
ma tegin vea
kompassivea
passimisevea
kasvamisevea
minevikuvea
Isa, hambutu, miks sa ei tea

Kraks! See oli siis – nüüd on praegu. Äkki seisin just õiges kohas?

Solnche!
Päike tuleb pilve tagant
kukub kala suhu ja ütleb
need õed oma relvad vette heidaksid –
kogu sõstraskond
Aga tehke ikka sõda, mitte rahu!
ainult et käega…

vedage pikad vikatised paid minu kaelale
tehke minust niidetud luht ja vedage veistele
sest mina ei saa teile saaki mängida
ma olen taim
laman lihtsalt kaste sees edasi seal maas
kõrsalasti, päikeselinades
ja saan teie ette naasta ainult parema, õitsvamana

nad kangastuvad mul kõik ühe naistemetsana
võimatult võimsatele reitele kasvanud
ainult omaenda täitmatuse all nõtkuvad
serpentiinkeerulised ilud
kõik need õed, emad ja tütred

Armastus

Armastus

Armastus

pole kunagi kordustrükk
pole eales kahte korda ühte moodi ilmunud

Minu koda, mu kampsun

Tuul räsib puude päid
teeb rõsket tanssu
Raputab hoovid õunu täis
kui rämpsu
Külm käib neist öösi üle
nii kähku
et ei saanud ampsugi

Kuid ta ei puutu mind
lõunamaalindu
Rinna vastas tunnen sind
su emasooje käiseid, rindu
kallistust, pärismaist indu
kadakalõhnast naist
õhkvat
armast
kannan endaga kaasas
mu keerukoda
mu kindlus

Ükssama koht kuhu kaduda

pidid olema külm

külm vastus minu igatsusele

aga kuidas sa ise igatsed

tahad seda tunnet

suhkur suhkur

raudrohuliha

hingesund

mu õde

kui sa mind hommikul vaataksid

näitlemiskunstide vundamenti

näeksid mind mängimas, rahulik

ja kui sa küsiksid, ma vastaksin

õrn sisu varjatuna sinu, kõigi eest

 

Vanusekuristiku ilu

„Kas sa usaldad mind?“, sunnid sa küsima meest ühekraadises vees. Su käed laskuvad ümber mu kaela, sa vajud rinnuli mu vastu ja ma võtan sind selga. Kopra töö vajab tunnustust, sest oksad, mis ma mustas veevoolus jalgsi kompides leian, kannavad mõlemat.

Jõest välja jõudes ei tunne ma jalgu aga sa ütled, et keegi pole sind varem üle jõe kandnud. Ja kopra pealuu meile kahele jagatud talismanesihammastega. Ja see päikses viibind pilk kui sa vana sarapuu otsa olid roninud ja sa mulle vastu vaatasid. Mille algus see kõik olema peab?

Ma ei tea siiani sinu vanust ja pakun alla. Su hingetõmbepikkune kilkav naer ja su jalad ja huuled lubavad seda. Samas su tuttavad põdrad, kes siinsamas leppade juures meie möödumist ootavad. Nemad võivad olla minust vanemad. Küljel tulevad kuused, mis sa kord isaga tema jahimaa äärde istutasid. Need paistavad kaks korda kõrgemad, kui minu sünnipäeval kasvama pandud elupuu.

***

Ma pole sind kunagi tule lähedal näinud. Jäärad kopsivad sarvi vastu seinaplanku aga sõimes talled juba magavad. Praegu on su ainumas külm see, mida tuul toob. Pärast külmud sa veel kuuma duši ja kahekordsete tekkide vahel, kuni võtad lapse kaissu. Mõnikord mitu last. Emalõvi koopas.

Praegu naerad sa minu kaisus ja arvad käsikaudu katsudes, et sul oli ka radikas kõhu peal, kui minuvanune olid. Pärast ma lõdisen sest sel kiiktooli metallraamil on nii kuradi külm. Sa küsid, kas mu välisfilee on jäätunud. Praegu sa suudled mind. Sa õpetasid mind ainult huuli suudlema.

See vaade on terve regiooni parim. Sinu hoovilt üle sinu maade kuni metsani, kuhu silm ulatab. Puude kohal pilvekisma all on värvlid laigud, kus su lambad ja ponid pilved ära sõid. Tõmban sind lähemale, kuni enam ei saa. Ausus ja vastastikune tänu on me tsüaanoakrülaat. Tahan kehast vabaks, nii salgan kõike. Ja see kõik taandub mehe suhtele tema emaga. Mis muutus sinuga, oli see, et ma saan ka temaga kõigest rääkida.

Pärast sa räägid, kuidas sa võid tundide viisi nutta ja isegi väikestega läbi nutu rääkisid hommiku läbi. Aga sellest ei ole sa eales närb, pigem täiesti vaba. Praegu ei karda sa midagi. Kui siis vaid seda, et ta oma täiskusnud serenaade laulva enesehaletsusega kellegile veel haiget teeb. Mehe raevu võib austada, aga haletsust mitte.

Sa jõuad esimesena välja öelda, ma jään üksi. Tänan. Aitäh. F that mess. Ma sõidangi finishisse üksi välja ja sa oled alati mu sõpruste magusaim pala. Ainus alati, mis ma kasutan. Sa oled igavesti enda ja ma olen minu oma. Ainus igavesti, mis ma iganes kasutan. Praegu olen ma kunagi õnnelik. Ainus kunagi, mis ma kunagi kasutan.

Ma ei teadnud, et midagi sellist minuga juhtuks. Täielikku usaldusse usun sinuga. Me vaatame korraks naerul üksteise silma, üldse teadmata, kes seal on. Nii on tõesti väga hea.

Kevades paistab see päev

kus ma puistan esimesed mürkrohelised naadid omeleti

tule, suvi! Sest kõik juba kuivab                   aga ometi

soolan selle toidu üle

silmakanali äraveega

mis su prügi must välja uhub

 

rõõmsamini, paluks!

peaksin olema ju eeskujuks

ma ei olegi nukker    lihtsalt tüdind    et

esimese kevadvihma võtmiseks

on mul jäänud seesama keha

ja meel      Aga mida teha?

minu sõidu-auto on ka ju sama

millega ma trähvikus avariisid teen

Kevades paistab see päev

 

kus Goldie oma häält mu meelde raiub

kus mu ühe talve asjad endale lõppu mõtlevad

ja paiskuvad siis tagasi õnnelikku, nägemiseelsesse seisu

tunnen, justkui ei tohikski veel tunda

oma sõrmi sinu, su laste sõmeras

tsentrist, mis on viha

kaua olen ma sind selle mineviku võla pärast põland, ema

Olin ette lättestatud kirik

mis ehitas om müürid

nende vihjete ümber

päevavalgus prosectori valgel

Kevades paistab see päev

 

kus ma kõigi kommide asemel kidarat mängin

meenub milline õnnistus on lihtsalt mängimisest ära väsida

emakodus

puumajapuu tüvel

V22tsa – Tln

Sõnad

jätkuvalt käivad kõrvuti
nagu see pisike kolmas taldrik
kylgkorviga mootorratta neljataktilise keha kyljes
milleks nurjata mõnt naeru sepitsust
mind paremaks teha

Kas sa sooja saia lõhna tunned?
mu silma iiristes on must suhkur
ei selver, ei tunne, sest kell on 22.30
mükoloogia, mis ma paar korda selles
silmabaaris olen näinud

õgvendab

Kassanoova

Sind on täpselt kell viis vabadusse lastud

samast kohast, iga päev

aga enne teist samasugust päeva

saad sa lennata koos teiste samasugustega

läbi põhjala panga makseterminali

 

Nagu Põhja Konn

täiuslikult vaba

Maxima kassasaba

Panamalt alanud banaaniketi ülioluline osa

ootad, et saaks maksta

 

„tšekki soovite“

„ei, palun, ma soovin teid väga suudelda“

 

ta pääseb alles kümnest

jäämata kellegile naeratust võlgu