Ilma ruumi toad

Tüüned toad, elusatest palkidest. Laske inimene sisse, palun. Laske teda tüvede vaheisse, kuhu on oodatud

Päikese koroonasilmad

ja liblikad nende vahel

Päikese soojad silmad

ja tolmust tühjad liblikad

kes topivad täis metsapõrandat marju.

Tüüned tüved, laske inimene välja naeres. Laske palun märjajalgne inimene oma plasticsaapaid kuivatama, sooja tüvepõleti kohale. Samamoodi sooja nagu teie kaua oodatud Päikese.

Ma olen tundmatu sulg

Hemingway ütles, et ükski mees pole saar. Ei tea. Ma võiksin küll saar olla. Võib-olla antakse isegi valida. Oleksin Jaapan. Kasvataksin kirsipuid ja peaksin Venemaaga territoriaalvaidlusi. Aga peamine, et ma oskaks olla nii, et ta ei pea enam millestki põgenema. Kui siis ainult minust.

Ma vaatasin kaugelt oma väga ilusat keha

vaatasin teda kadedusega

ahistaeva kaarel konutamas

Näis iseeneselegi

ma kulutan seal tühistvaeva jõudu

Näisest täistuksund

mu valgustamata poolkeha roiskub

ja tast saab viha, viha, viha

Kukkusin ta tiivast ära ja nüüd vedelen lumel. Mitte saar, vaid sulg olen, sama valge kui lumi. Üksipäini siia kukkumine ei tähenda veel midagi. Siinsamas sisaldan ma kogu linnu arenemise igikestvat lugu. Darwini põlvnemisloo hurmurri. Eksimist mitme valiku vahel, millest üks oli lendamise otstarbeks õige ja teine vale.

Mida naer teeb?

Naer võtab valutult lahti. Mõlemad suunurgad ja su enda. Huuled, mis nagu paarituvad teod on tundideviisi muist muianud ja põhjupidi kokku kleepunud. Kutsub nad endaga tannsima.

Naer päästab kopsusid. Tema kaudu hargnevad su kõris rappetombud jäänusteks. Sa pead võililledieeti ja sa ei muretse. Ainult unustad end suvele ja süttid kuumast samblast, veel noorena. Vaid sedasi saab olla uue tulekuks muld.

Naer on eha. Naer on kõigele elusale, mis täna metsas surema peab. Et me kõik oleksime taassündides unustanud, miks üldse tapetakse. Kogun okkaid pähe, et metsad tunneks viimased inimesed minu kaudu ära.

Naer teeb ümbruse lahkeks. Linnud laulavad meile oma häältega tihnikusse raja. Meie laseme neil end vaadata ja nemad lasevad meil sammaldele astuda. Pohlad ei ole nii hapud maitsenud ajast mil me oma keele saime.

Ma olen põrgu köögis

Olen seal kahe naisega – tema ja tema emaga – ja tema ema kassidega.

Soe on pealtpaista: toit, köök ise, põrand ja nende jutt.

Põrandal on mu varvastele külm koht jäetud. Selle kaudu alajahtub minu niigi jahe sisemus. Tuleb siiski välja, et kumbki neist, ega ka kassid, pole veel aru saanud, kui hästi jahedus mu ülijuhtivusele tegelikult mõjub. Mu soft kirjutab end ümber ja pole enam yourOS vaid Open Windows.

Nad ei mõista minu otstarvet. See ei ole minu tõestada ega kellegi kirjeldada. Minu kohalolek on ainult nende avada, kui nad seda oskavad. Sealt edasi ei oskagi keegi sellega midagi pihta hakata, sest tööriistu pole olemas. Mitte sittagi ei saaks teha. Hakka paljakäsi Tauno Kangro tööd tegema. Mind ei tohi kujutada.

Te saate minu seaduseid painutada, kuid need jäävad muutmatuks. Need annavad vale sisendiga valesid vastuseid. Ma olen nomenklatuur, hoomamatus. Kõik, millest ma koosnen on kokku panduna vaid kaduvväike kujutluspiiride kübe. Veel pisem, kui minu teadmine, mis minust edasi saab. Tühjus on kõikvõimas – see on tühisuse vastand.

Sõna “kord” tuleb kreeka keelest sõnast kosmos. Tema vastand on kaos, mis tähistab korra puudumist. Kosmos ise ei saa kunagi aru, kas temaga räägitakse ülevalt alla või alt ülesse, ning jääb sellega rumalasse seisu. Kaos sõelub ja killustab kosmost, olles samas, enese teadmata, kõigest kosmose kanga häiritus.

Suunad, sh üleval ja all, tekivad sellest, kui vaadata maailma ühe taevakeha kaudu, võttes arvesse ainult väikeste tilulilude kukkumise suunda selle pinna suhtes. Mind ei saa kukutada. Mul ei ole lihtsalt kuhugile kukkuda. Saan vaid vaadata teie kukkumist endasse. Te hävite, nagu olete varemgi korduvalt hävinud ning teist saab nomose rahukivi. Teid saab alati juurde teha, kuid peamine on see, et kõigest peab lõpuks sündima rahu.

Ma olen hundi jälgedel, hunt

Läbi lummu-und,

oksteräga,

jooksen jõe äärde, jooksen jõge,

ei ühtki praksatust, mingit kära.

Olen kahesaja pealise luusi’ana ühe hundi jälge ajamas.

 

Kuuhõbe, oot-tõve, isu

kallaste talvel, kallaste külmas,

sukeldun kuuhalli hoid’d musta voolu’sse.

 

Karja vette minemises,

sa kogu jõe vesi, sukeldud vastu,

kogu külm mu kahesajale hundinäole,

uppumine, need näod.

 

Külmm.

Mõlemad hundid,

kord tugevalt vastu.

Hõlmm,

kord ehk välja unest,

vetest hingamine,

Vetemmuld,

mõlemast maetud,

tõdedega ära narritud,

kopsud ära, üksteisele naetud.

Hr. Elbingu loomingu sõnumid

Pärast oma esimest Magasini 35 külastust nutsin ma end korralikult tühjaks. Eesti mehele omaselt polnud ma aastaid enne seda pisardanud. Otsustasime külastuse järel omakstega, et lähme rahvarohkesse pannkoogikohvikusse oma hinge lohutama. Ma võtsin seal odavast ja äpardunud kaastundest kõige tühisema asja, blank pannkoogi hapukoorega. Torkisin isutult oma taldrikut ja nutsin tröösti näärmeid tühjaks, saja inimese nähes…

Umbes sellest ajast on minus idanenud mingi mõistmine inimese puuris kasvamise kohta. Selle on minuni toonud aastaid – aastaid reportaaže traatvõrkaedade vahelt. Üles kasvamine selle saatel, et mees, kelle sperma ma kunagi olin, kogu aeg ära pannakse. Ning minu filosoofilise homunkuluse jaoks on selle kasvatussüsteemi ära tõlkinud Andrus Elbing:

„…ise enda mõtetes kordi rohkem vangis kui teie ümberkasvatuskambris…“

Sellel kujundil lasksin ma end juhatada tema loomingu kõrvalrajale. Impeeriumi vituvõimutankide maanteel, ketikolina ja padrunipaukude lärmis peidab ennast vasakpöörde silt:

„Elbingu sammaldunud õrnaks olemise riismed; 800m; Ego täisparkimine keelatud“

Hästi, see on minu oma plekktahvel. Aga ta ise on ka oma teeäärele mõned märgid maha jätnud:

„…kui höövel mind viilutab laast laast haaval. mineviku saast madalast maast mind saadab…“

Okei. Elbing kannatab ja tema haigestunud otsmikusagarast lendab laaste. Nii, edasi:

„…a mo tee kulgeb tagasi kukru kaitsesse, laetud magasin ning peas sukk mul ja kogu pasapagasi ühiskonnale ’gu linnupojale ma oksendan tagasi kurku…“

Vihane, tahab lajatada ja see kõik on nii ilus, et sa ise keerad põse ette. Mis veel? Oi, mis siin on:

„Tung luua, kui loode end avaldab, seestpoolt toksides. Ja ma piinatud paganast, tontidest, kõrben selle põrgu palavas tulipunktis, vastuolusid trotsides.“

Põleb põrgus, piinatud, aga sellest hoolimata enesekindel ja trotsi täis. Täiesti normaalne räpp. Edasi:

„…kuid kes ma olen – värvipime, kes ei tea oma nime…“

Kadunud hing. Olen tagasi seal, kust ma alustasin.

„Okei, ma olen paha…“ Jah, B-lõust ongi päriselt paha. Karistus, vaesus ja kannatamine ei sünnita midagi õndsat ega üllast. Me teame seda, aga vahel ei tunneta seda oma alateadvuse mugulateni. Vasakmaestro Žižek kaitseb vaeseid ja sõjapõgenikke endale omasel, poliitkorrektoritele seedimatul kaastundel:

“The obvious threat, that there are among refugees also terrorists, rapists, criminals, I mean this in a totally neutral way, of course there are but so what? […] You are underestimating the horror of poverty, the true horror of poverty is also an ethical one, I’m sorry to tell you poverty doesn’t make noble people.”

Slavoj Žižek at Left Forum

Tunnetage sõna jõudu, aga olge vagad ja lugege vahepeal Toomas Pauli. Elbingu lüürika ei sünni TÄNU kambris elamistele. Minevik kasvatab tema viha ja tõukab ülestõusule. Kuid tema loomingu kauneim osa võrsub selle kogemuse KIUSTE.

Samas on selge, et publiku infantiilne arusaamine vanglas istumise pahapoisilikkusest on No. 1 turunduselement. Selles on Elbing tohutu osav – selle segmendi narrimises:

„…ikkagi sa ihaldad mu crimestoryt, sest su enda stooril pole mingit stoorit sees.“

Nende ütlemistega ta lubab sul uskuda, et sa ei kuula mingit „gängsta bling pimestust“, vaid ehtsat vanglapoeesiat. Aga siis kallab ta märkamatult su toidukausi egokrõbuskeid täis, ning sa lähed talvel miinus 15-ga adidastes bussipeatuse juurde lõuga tõmbama ja kõhulihaseid tegema. Ma olen seesama loll, sest me kõik oleme elus haiget saanud ning vajame tema lootuse lõhna:

„Mu paturegister põlegu tuhaks, kunagi millalgi lõpen ma mullaks, kuid enne seda oma tinase mina ma nagu alkeemik ehk põletan kullaks.“

Nii palju kokku laenatud sõnu. Aga need on minu sügavamad aastaringid ja ma saagisin nad lahti.

Ma olen piimelnud kaua

Sundviljastatud piimaveised seisavad tumerohes ja taimesitas ning näevad seda kõike pealt.

Esiplaanil seda, kuidas parasvöötme mustmuld suveõhtuid enda sõmerustega ühtesse kutsub. Esiplaani ees omakorda seda, kuidas taimede varred tõusevad söögiks, et nende seitset kõhumagu isule kõditada.

Tagaplaanil ei ole midagi.

Mälu on nendel rikas, sest see on sama pikk kui nende liigi kujunemise lugu. Samas on seal vaevarikas tuhlata mõne eilse või üleeilse otsingul. Tõsi, mälust tuleb siiski esile, et nemad ei teadnud seni, kuidas majandus kasvab. Nad ainult kuulsid tema kasvamise mühinat maanteel ja harjutasid end tema suitsuhaisuga. See oli kord.

Nüüd on teistmoodi. Nüüd nad teavad ja tunnevad, et ta kasvab. Kuulevad, kuidas tema hammastega rattad pügavad ja põrisevad nende väljakutel. Vuristavad loomasööda külvamise, väetamise, pritsimise, lõikamise, kogumise ja rullimise püha tarbeks.

Samal ajal, kui nemad aastaringe ainult lauda aknalt loevad ning saavad oma lehmaaru lugemisega võõrad mühinad nõnda selgeks, et kõik neile arenenud otstarbed kaovad.

Nende peade asemel jäävad ainult labidakujulised söödaaugud, õlgadest ja külgedest ainult puhas taifilee, udarad pressivad seljapindadelt sajakordselt välja ja annavad puhast, sertifitseeringupühast, sündimata vasikate piima.

At an Extraction Rate of 2000 l/min. HD lehmad Unlimited.

Ja mina, mees, joon seda ürgset imikukütet TAI soovitusel 3 klaasi päevas.

Nagu mu ema on lehm.

Ma olen mitu inimest

Ma olen mitu inimest, kellest ükski pole mina ise. Sa juhatad mind oma põhjatähe kaudu nagu kolme kuningat. Ma söön end su ristikus lõhki. Ma olen sinu, hästi lihtsates sõnades.

Ütle veel neid asju, mis Sind minule ära ei anna. Las ma arvan ja külmetan oma paokil huuled katki. Las ma mängin sinu kuldvillakut ja olen pidevalt miinuses nagu väikesed negatiivsed arvud nulli taga. Ma olen seal nagu Matrixis lõksus ja koosnen digitaalsest infomürast.

Vahepeal ma unustan luule ja unustan ka sinu. Kuni sa oma profiilipilti vahetad. Kui ma näen sind ja me räägime, siis me peame pidevalt kõndima ja sööma, et sõnad meist maha jääksid või kurgust alla läheksid. Kui me lihtsalt seisaksime ja meie sõnad paigale jääksid, siis oleksime lõpuks nende all kinni. Kas ma olen öelnud, kui hääletult hea inimene sa oled?

Samas, vahel ma näen tohutult sügavale sinu sarvkestadesse ja tunnen seal naise usaldust. Sealt purskub kuldseid naerunägusid nagu lastele mõeldud arvutimängu viimase leveli aardelaekast. Ma hüppan adidase dressides väsimatult selle laekakese peal ja lõhun kaane ära. Paha poiss.

Ma olen sisekurvi torbik mille ümber sa oma olematu sõiduoskusega driftida üritad. Ma seisan ümber oma tipu ja tähistan ohtu. Vahel ma usaldan sind täielikult ja vahelpeal ei usalda üldse. See polegi tähtis. Oh, sõida mind juba katki! Ma tahan nii väga su jahutusvedelikku oma plastmassist kehal tunda. Minu helkurid purunevad asfaldile ja krõbisevad autorataste all. See näitab, et maailm ei ole täiuslik, vaid alati jääb rehvi alla mingi puru, mis korrapäratult ja suvalistel hetkedel krõbiseb.

Ma tean, et elektron võib olla mitmes kohas korraga, aga tegelikult ei mõista seda ju mitte keegi. Inimese tajudele pole see arusaadav. Polegi oluline, mitmes kohas elektron üheaegselt on, sellest ei muutu midagi. Ainult inimene muutub seda teades natuke üksikumaks sest ta annab oma aja täpsetele mõõtmistele ära. Aga kui ta oskaks mõista, mitmes ajahetkes on võimalik korraga olla, siis sellel on hingeline väärtus täiesti olemas. Ennast mõnele lõhnast pärinevale mälestusele järsku ära kinkida ning iseendale suletud silmadega naeratada on palju… on tohutult palju olulisem, kui Higgsi bosonite nägemine.

Mul pole enam midagi avastada. Siit edasi saan ma ainult luua ja julgemaks minna. Julgemaks tuleb minna. Olen osanud ainult öelda tahta ja kõhelda. Ma kasvatan endale tugevad lihased ja kondid ning kui ma suren, siis ma lasen sinul end ära süüa. Maitsestamine ja kuumtöötlus on täiesti okei. Ma tean, et sa kasutad praadimiseks õigeid õlisid ja teed hea, terava pajaroa.

Ma olen metsa jagu

Metsis kaitses täna oma metsi. Täristas kõri katki ja siis tiibadega peksis, kuni jaksas, nii kaua peksis, ja nii kaitses, oma metsi. Katsus tekitada metsameestes vist hirmu… Aga robotite käed laovad edasi

pesapuudest

palkide

virnu.

Linnustest ei piisa enam, et kaitsta tänapäeval linnu. Vaja mul veel lisada, et veelgi asjatum on mööda raiesmikku sulgi lõhkuda ühel linnul. See kõik toimus aprillikuu sees.

See kõik toimus õrnal ajal, aprillikuu sees. Siis kui loom ja lind käib pesapaikade järel luures. Mõni valvab juba oma tibusid või lapsi. Need kääksuvad rumalate, munaligaste ja pimedatena oma vastavanenud koorel, pesapuudel, või siblivad ringi oma imikukarvasel, uruesisel õuel. Mõned kukuvad oma pesadest välja ka. Mõned sööb ema ise ära, haletsust tundmata. Raierahu ajal, veel pimedatena.

Raierahu ajal, veel päris pimedatena. Ja mina tallun siin sama pimedalt oma saabastega raiesmikul. Mina tallun sama pimedalt nende palavuses mädanevail kehadel. Mina komistan raiesmiku teravatel teivastel oma sääri lõhki, sest ma ei vaata – iseendast välja vaatan, aga iseendasse mitte.

Tunnen, et mu vaim ei tunne end siin hästi. See on hind, mida vaid mõned

inimesed

tasuvad

lõputu majanduskasvu eest. Ja enamik jätab sellegi tasumata, sest nad ei vaata – iseendast välja vaatavad, aga iseendasse mitte.

Varastan nüüd teiste tekste:

Loodus ei ümbritse meid, loodus sisaldab meid.

Taevas on alati valla, kuid me ei tea, ei tunne teid.